TIIBETI TRADITSIOONILINE MEDITSIIN

Ajalugu

Tiibeti traditsiooniline meditsiin on üks maailma vanimatest tervendamissüsteemidest. Ta on otseselt seotud Tiibeti kultuuri ja traditsioonidega, mis on välja kujunenud aastatuhandete jooksul. Oletatakse, et algupärane Tiibeti traditsiooniline meditsiin on sama vana, kui tsivilisatsioon ise.

Tema juured ulatuvad pea 4000 aasta tagusesse aega – Böni ajastusse, kui oli levinud joogide ja shamaanide vaimne traditsioon. Sellel perioodil kirjutas esimene Tiibeti arst esimese meditsiinialase teose „Meditsiini ambroosia“, mis on sarnane hilisema Tiibeti meditsiini tervikteose Nelja Tantraga.

Tiibeti meditsiini on väga sügavalt mõjutanud budistlik traditsioon. 2500 aastat tagasi kui budistlikke õpetusi jagas Indiast pärit Shakyamuni Buddha, tuli Tiibeti meditsiini palju mõjutusi nii India kuluurist kui ka Ayurveda meditsiinist. Samuti võib leida sarnasusi nii muistse Kreeka-Pärsia, kui ka Hiina traditsioonilise meditsiiniga, kuid siiski jääb Tiibeti medistiin terviklikuks ja omanäoliseks süsteemiks.

Tiibeti meditsiinisüsteem on täienenud ka läbi teadmiste loomadelt ja kehatutelt olenditelt. Jälgides loomi ja nende käitumist looduses, õppisid tiibetlased kasutama ravimtaimi ka iseenda raviks. Nüüdseks on nendest teadmistest välja kasvanud kaasaegse Tiibeti meditsiini farmakopöa. Joogid saavutasid läbi teadvuse teistsuguste seisundite kontakti kehatute olenditega ja said neilt õpetusi. Läbi meditatiivsete seisundite õppisid tiibetlased tundma oma keha ja jaotasid energiad külmaks ja kuumaks.

Kogemusi korjati ka tavaelust. Väidetavalt oli esimeseks haiguseks maakeral seedehäire ja esmane ravim selle häda vastu oli keedetud vesi. Kuumaveeallikate tervistavast toimest kasvas välja ravivannide kasutamine. Samuti aastaaegade jälgimine ja toitumise ning eluviisi kohandamine vastavalt sellele. Palju teadmisi omandati unenägude kaudu. Tiibeti traditsioonilises meditsiinis on vaimne ja füüsiline pool lahutamatud. Suurt rõhku pannakse keha energiasüsteemile ja läbi selle alles füüsilisele aspektile.

Ravitakse põhjust, mitte tagajärge. Juba vanast ajast on levinud arusaam, et heaks arstiks ei peeta seda, kes patsiente hästi ravib, vaid seda kelle piirkonnas kõige vähem inimesi haigestub. Usutakse, et parimaid ravitulemusi saavutab pigem suure kaastundega raviv arst kui see, kes kasutab lihtsalt ravimtaimi või teraapiaid kui neutraalseid meditsiinilisi vahendeid. Kaastunne on ehk ka Tiibeti meditsiini kui budismiga sügavuti põimunud süsteemi võtmesõnaks.